Suhtub hobustesse nagu kõigisse elusolenditesse armastuse, kannatlikkuse ja empaatiaga, treenides ja pidades neid viisil, mis ei kahjusta nende füüsilist ega vaimset tervist ning teeb elu inimesega koos elamisväärsemaks.

Näeb hobuse treeningut kui hobuse ja ratsaniku keha ning meele arendamise võimalust. Hindab treeningu kehalisi, psühholoogilisi ning vaimseid terapeutilisi (tervendavaid) aspekte nii hobusele kui inimesele.

Püüab parandada oma hobus(te) pidamistingimusi (püütes neid muuta liigiomasemaks), kabjatervist ning söötmist, võttes arvesse tänapäevaseid teadmisi ja uuendusi veterinaarias, söötmisteadustes, hobuste käitumispsühholoogis, kabjatervise jms valdkonnas. Liige mõistab, et hobuste heaolu ei sõltu vaid treeningust, vaid on suuresti mõjutatud hobuse elamistingimustest.

Ei lange oma praktikates äärmuslikkusesse ega põhine dogmadel. Muuhulgas tolereerib hobuste treeningut nii suulisega kui ka ilma suuliseta, mõistes, et suuliseta/valjasteta treeningut ei saa pidada paremaks viisiks, kui samal ajal ei püüelda hobuse ja ratsaniku kehade tasakaalus liikumise suunas.

Hindab ajaloolisi ratsutamiskunsti praktikaid, kuid on avatud ka uutele tänapäeva hipoloogia (inglise keeles „equine science“) teadmistele, et parandada hobuse ja ratsaniku heaolu veelgi enam.

Väärtustab ja austab ratsutamist kui kunsti, mõistes ratsutamiskunsti pikka ajaloolist kultuuripärandit Euroopas.

Hindab harmoonilisi hobuste treeningvõtteid, mis võtavad treeningul arvesse hobuse ja ratsaniku keha liikumise biomehaanilisi printsiipe, ohutust ja treeningpsühholoogiat. Klubi liige võib praktiseerida ka ratsasporti (võistlusspordi alad), looduses ratsutamist, ratsaorienteerumist, rakendisõitu, trikitreeningut, kollitreeningut, agilitit jms, kui need tegevused ei lähe vastuollu klassikalise ratsastuse, hea hobukäsitluse ja antud klubi põhimõtetega.

Kasutab kehalisel treeningul süstemaatilisi metoodikaid, mis arendab nii hobuse ja ratsaniku kehalist tasakaalu, kui ka hobuse ja inimese omavahelist suhtlust.

Ei toeta abiratsmete kasutamist hobuse treeningul (va erandjuhul ratsutamisteraapias puudega ratsaniku turvalisuse huvides tegutsedes).

Näeb ratsaniku istakut kui esmast juhtimisvõtet.

On avatud uutele teadmistele ning konstruktiivsele (põhjendantud) kriitikale, mõistes, et hobustega tegelemine/treenimine on elukestev protsess.

Julgeb seista enda ja/või teiste hobuste eest, kui kasutatav treeningmetoodika võib (potensiaalselt) kaasa tuua negatiivseid efekte ning seada ohtu hobuste ja/või ratsaniku heaolu.

Suhtub sõbralikult ja toetavalt kaasliikmetesse, osaleb võimaluse korral aktiivselt klubiüritustel.